Kristuse tähendamissõnad

95 “Haputaigna sarnane”

Matteuse 13:33; Luuka 13:20, 21

Galilea Prohvetit olid kuulama tulnud mitmed haritud ja mõjukad mehed. Mõned neist vaatasid uudishimuliku huviga rahvahulka, kes oli kogunenud Kristuse ümber, kui Ta järve ääres õpetas. Selles inimhulgas olid esindatud kõik ühiskonnaklassid. Seal olid vaesed, kirjaoskamatud, näruseis rõivais kerjused, röövlid, kelle näol oli süütunde pitser, sandid, liiderliku eluviisiga inimesed, kaupmehed ja vabad mehed, kõrgesti sündinud ja alamad, rikkad ja vaesed — kõik tunglesid, võideldes üksteisega koha pärast, et kuulda Kristuse sõnu. Kui need haritud mehed vaatasid seda kummalist kooslust, küsisid nad endalt, kas Jumala riik koosneb sellisest materjalist. Taas vastas Päästja tähendamissõnaga: Kt 17.6

“Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema.” Kt 17.7

Juudid kasutasid vahel haputainast patu sümbolina. Paasapühade ajal kästi 96 inimestel oma kodudest eemaldada kogu haputaigen samamoodi, nagu kästi kõrvaldada patt südamest. Kristus hoiatas oma jüngreid: “Hoidke end variseride haputaigna, see tähendab silmakirjalikkuse eest.” (Lk 12:1) Apostel Paulus kõneleb “halbuse ja kurjuse haputaignast” (1Kr 5:8). Kuid Päästja kasutas tähendamissõnas haputaina võrdpilti taevariigi kirjeldamiseks. See illustreerib Jumala armu elustavat, ühte sulatavat väge. Kt 17.8

Ükski pole nii põlastusväärne, ükski pole langenud nii madalale, et ta oleks väljaspool selle väe piire. Kõigisse, kes alistuvad Pühale Vaimule, külvatakse uus elu põhimõte; inimestes taastatakse Jumala kadunud kuju. Kt 17.9

Ent inimene ei saa muuta ennast oma tahte abil. Tal ei ole väge, mille abil sellist muutust toime panna. Haputainas — miski, mis on tervenisti väljastpoolt pärit — tuleb panna jahu sisse, enne kui selles toimub soovitud muutus. Samamoodi peab patune võtma Jumal armu vastu enne, kui ta muutub sobilikuks auriigi jaoks. Ka kogu kultuur ja haridus, mida maailm saab anda, ei suuda muuta patuga rikutud inimest taeva lapseks. Uuendav energia peab tulema Jumalalt. Ainult Püha 97 Vaim võib muuta. Kõik, kes saavad päästetud, olgu kõrgest või alamast soost, rikkad või vaesed, peavad alistuma selle väe tööle. Kt 17.10

kui Jumala arm tegutseb, et muuta elu, uueneb süda samamoodi nagu haputainas, mis jahusse segatuna toimib seestpoolt väljapoole. Jumalaga kooskõla saavutamiseks ei piisa pelgalt välisest muutusest. Paljud püüavad muutuda, parandades seda või teist halba harjumust, ning nad loodavad niimoodi kristlaseks saada, kuid nad alustavad valest otsast. Meie esimene töö on töö südamega. Kt 17.11

Usu tunnistamine ja tõe kogemine hinges on kaks erinevat asja. Pelgalt tõe tundmisest ei piisa. Meil võib tõde olla, kuid meie mõtete suund ei pruugi olla muutunud. Süda peab pöörduma ja pühitsetud saama. Kt 18.1

Inimene, kes püüab Jumala käske pidada üksnes kohusetundest — sellepärast, et ta peab seda tegema —, ei tunne kunagi sõnakuulmisest rõõmu. Ta ei kuuletu. Kui Jumala nõudmisi peetakse koormaks, sest need on vastupidised inimese soovidele, siis tunneme ära, et see elu ei ole kristlik elu. Tõeline kuulekus on südames oleva põhimõtte väljendus. See tuleneb armastusest õigluse ja Jumala Seaduse vastu. Õigluse põhiolemus 98 on ustavus meie Lunastajale. See paneb meid õigust tegema, sest õiguse tegemine on Jumalale meelepärane. Kt 18.2

Kristuse sõnades Nikodeemosele väljendub oluline tõde südame muutusest Püha Vaimu abil: “Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki. [...] Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt. Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.” (Jh 3:3-8) Kt 18.3

Apostel Paulus kirjutab Pühast Vaimust inspireeritult: “Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes — armu läbi te olete päästetud! —, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses, et näidata tulevastel aegadel oma armu võrratut rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses. Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu — ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt.” (Ef 2:4-8) Kt 18.4

Jahu sisse peidetud haputainas toimib nähtamatult, nii et kogu mass hakkaks hapnema. Samamoodi toimib tõe haputainas salaja, vaikselt, ühtesoodu, et muuta hinge. Loomupärased kalduvused pehmenevad ja alistatakse. Külvatakse uued mõtted, uued tunded ja uued motiivid. Kt 18.5

99 Iseloomu jaoks püstitatakse uus mõõdupuu — Kristuse elu. Mõistus on muudetud, võimeid ergutatakse tegutsema uues suunas. Inimesele ei anta uusi võimeid, vaid tema olemasolevad võimed pühitsetakse. Südametunnistus on äratatud. Meile on antud iseloomujooned, mis võimaldavad meil Jumalat teenida. Kt 18.6

Tihtipeale kerkib küsimus: miks siis on nii palju neid, kes kinnitavad, et usuvad Jumala Sõna, kuid kelle sõnades, vaimsuses ega iseloomus pole näha muutust? Miks on nii palju neid, kes ei talu vastuseisu oma eesmärkidele ja plaanidele, kes ilmutavad jumalakartmatut meelelaadi ning kelle sõnad on karmid, ülbed ja ägedad? Nende elust paistab samasugune enesearmastus, isekas himude rahuldamine, samasugune meelelaad ja äkiline kõnemaneer, mis paistab välja ilmalike inimeste elust. Nad on sama kõrgid, loomupärastele kalduvustele järele andvad, iseloomult rikutud, nagu oleks tõde nende jaoks täiesti tundmatu. Põhjus on selles, et nad ei ole meelt parandanud. Nende südames ei ole varjul tõe haputainast.. Sel pole olnud võimalust oma tööd teha. Nende loomupärased ja omandatud kalduvused kurja teha ei ole alistatud 100 selle muutvale väele. Nende elus ilmneb Kristuse armu puudumine ja nad ei usu Tema väesse iseloomu muuta. Kt 18.7

“Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.” (Rm 10:17) Pühakiri on iseloomu muutmisel väga oluline vahend. Kristus palvetas: “Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!” (Jh 17:17) Kui Jumala Sõna uuritakse ja sellele kuuletutakse, siis töötab see südames ning alistab kõik ebapühad omadused. Püha Vaim mõistab süüdi patus ja usk, mis südames tärkab, muudab tänu armastusele Kristuse vastu meie keha, hinge ja vaimu Tema kuju sarnaseks. Siis saab Jumal kasutada meid oma tahte täitmisel. Meile antud vägi toimib seestpoolt väljapoole, see juhib meid teistele edasi andma tõde, mis on meile antud. Kt 18.8

Jumala Sõna tõed täidavad inimese jaoks olulise praktilise vajaduse — hinge pöördumise usu kaudu. Neisse põhimõtetesse ei tohi suhtuda nii, nagu nad oleksid liiga puhtad ja pühad selleks, et neid igapäevasesse ellu rakendada. Need on tõed, mis ulatuvad taevani ja juhivad igavikku, kuid ometi peab nende elutähtis mõju olema läbi põimitud inimese kogemusega. Need peavad 101 läbi tungima kõigist elu suurtest ja väikestest asjadest. Kt 18.9

Südamesse vastu võetud tõe haputainas valitseb soove, puhastab mõtteid ja pehmendab iseloomu. See ergutab mõistuse võimeid ja hingejõudu. See avardab võimet tunda ja armastada. Kt 18.10

Selle põhimõttega täidetud inimest peab maailm imeasjaks. Isekas, raha armastav inimene elab ainult selleks, et kindlustada endale selle maailma rikkus, au ja naudingud. Igavene maailm kaob ta silmist. Kuid Kristuse järgija jaoks ei ole need asjad kõikehaaravad. Kristuse pärast teeb ta tööd ja salgab end, et võiks kaasa aidata õilsas hingede päästmise töös nende heaks, kes on maailmas ilma Kristuse ja ilma lootuseta. Maailm ei suuda niisugust inimest mõista, sest too peab silmas igavest reaalsust. Südamesse on tulnud Kristuse armastus koos lunastava väega. See armastus valitseb kõiki teisi motiive ning tõstab sellise inimese maailma hukutavast mõjust kõrgemale. Kt 18.11

Jumala Sõnal peab olema pühitsev mõju meie suhetele kõigi inimperekonna liikmetega. Tõe haputainas ei too kaasa võitlusvaimu, auahnust, soovi olla esimene. Tõeline, taevase päritoluga armastus ei ole isekas ega muutlik. See ei sõltu inimeste kiitusest. Jumala armust osa saanud inimese südamest 102 voolab armastust Jumala vastu ja nende vastu, kelle eest Kristus suri. Oma mina ei hooli tunnustusest. Ta ei armasta teisi sellepärast, et nemad teda armastavad, talle heameelt valmistavad ja tema teeneid hindavad, vaid sellepärast, et Kristus on nad ostnud. Kui tema motiive, sõnu või tegusid mõistetakse valesti või moonutatakse, siis ta ei solvu, vaid jätkab rahulikult oma tööd. Ta on lahke ja hooliv, tagasihoidliku enesehinnanguga, ometi lootusrikas ning usaldab alati Jumala halastust ja armastust. Kt 18.12

Apostel manitseb meid: “Vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: “Olge pühad, sest mina olen püha.”” (1Pt 1:15, 16) Kristuse arm peab kontrollima meelelaadi ja hääletooni. Selle tööd on näha viisakuses ja õrnas suhtumises kaaskristlastesse ning lahketes ja julgustavates sõnades. Kodus on inglite kohalolek. Elust kiirgab magusat aroomi, mis tõuseb püha viirukina Jumala juurde. Armastus ilmneb lahkuses, tasaduses, sallivuses ja kannatlikkuses. Kt 18.13

Näoilme on muutunud. Kristuse viibimine südames paistab välja nende nägudelt, kes Teda armastavad ja Tema käske peavad. Sinna on kirjutatud tõde. Avaldub taeva magus rahu. Väljendub harjumuslik tasadus, mis on suurem kui inimlik armastus. Kt 19.1

Tõe haputaigen muudab kogu inimest, tahumatu saab peenetundeliseks, jõhker leebeks, isekas suuremeelseks. See puhastab ebapuhta ja peseb teda Talle veres. Selle eluandev vägi toob kogu mõistuse, hinge ja jõu kooskõlla jumaliku eluga. Inimene oma olemusega saab osa jumalikkusest. Iseloomu ülevus ja täiuslikkus austab Kristust. Kui need muutused toimuvad, siis alustavad inglid vaimustunult laulu ning Jumal ja Kristus rõõmustavad hingede üle, mis on vormitud jumaliku sarnasuse järgi. Kt 19.2