Kristuse tähendamissõnad

376 “Kes siis on mu ligimene?”

Luuka 10:25-37

Juutide hulgas põhjustas küsimus “Kes on mu ligimene?” lõputuid vaidlusi. Mis puutus paganatesse ja samaarlastesse, siis polnud mingit kahtlust — need olid võõrad ja vaenlased. Aga kuidas teha vahet oma rahvusest inimeste hulgas ja erinevate ühiskonnaklasside vahel? Keda peaks preester, rabi või vanem ligimeseks pidama? Nad viisid läbi lõputuid tseremooniaid, et ennast puhtaks teha. Nende arvates võis kokkupuude harimatu ja lohaka rahvaga neid rüvetada ja selle rüveduse eemaldamiseks oli vaja tüütuid pingutusi. Kas nad pidid “ebapuhast” ligimeseks pidama? Kt 86.1

Kristus vastas sellele küsimusele tähendamissõnaga halastajast samaarlasest. Ta näitas, et meie ligimene pole üksnes samast kogudusest või usust, kuhu meie kuulume. See ei ole seotud rassi, nahavärvi ega klassilise kuuluvusega. Ligimene on iga inimene, kes vajab meie abi. Ligimene on iga hing, keda vastane on haavanud ja vigastanud. Ligimene on igaüks, kes on Jumala omand. Kt 86.2

377 Küsimus, mille üks seadusetundja Kristusele esitas, sai vastuse tähendamissõnaga samaarlasest. Kui Päästja õpetas, siis “üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: “Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?”” Variserid olid seadusetundjale seda küsimust soovitanud, lootes, et saavad Kristuse Tema sõnadega lõksu püüda, ning nüüd kuulasid nad innukalt Tema vastust. Kuid Päästja ei laskunud vaidlusse. Ta nõudis vastust küsijalt endalt. “Mis on Seaduses kirjutatud?” küsis Ta, “Kuidas sa loed?” Hoolimata sellest, et Jeesuse vastus päästeküsimusele oli Jumala käskude pidamine, süüdistasid juudid Teda ikkagi, et Ta suhtub Siinail antud käskudesse kergemeelselt. Kt 86.3

Seadusetundja ütles: “Armasta Issandat, oma Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” “Sa oled õigesti vastanud,” ütles Kristus, “tee nii, ja sa elad.” Kt 86.4

Seadusetundjat ei rahuldanud variseride seisukohad ja teod. Ta oli uurinud pühi kirju, et õppida tundma nende tegelikku tähendust. Tal oli teema vastu eluline huvi ja ta küsis siiralt: “Mida ma pean tegema?” Oma vastuses Seaduse nõuete kohta jättis ta kõrvale tohutu hulga tseremoniaalseid ja rituaalseid ettekirjutusi, sest ta ei pidanud neid väärtuslikuks. Ta esitas kaks suurt põhimõtet, milles on koos kogu Seadus ja prohvetid. Päästja kiitus selle vastuse eest asetas ta rabide suhtes eelisolukorda. Nad ei saanud Kristust hukka mõista selle eest, et Ta kiitis heaks Seaduse tõlgendaja sõnad. Kt 86.5

“Tee nii, ja sa elad,” ütles Kristus. Ta esitas oma õpetustes Seadust alati jumaliku tervikuna, näidates, et on võimatu järgida üht sätet ja rikkuda teist, sest kõigis on läbivalt sama põhimõte. Inimese 378 saatuse määrab tema kuulekus kogu Seadusele. Kt 86.6

Kristus teadis, et mitte keegi ei saa kuuletuda Seadusele oma jõust. Ta soovis juhtida seadusetundjat selgemale ja kriitilisemale uurimisele, et ta võiks leida tõe. Me saame Seadust järgida ainult Kristuse voorust ja armu vastu võttes. Usk patu lepitamisse võimaldab langenud inimesel armastada Jumalat kogu südamega ja oma ligimest nagu iseennast. Kt 86.7

Seadusetundja teadis, et ta ei olnud pidanud ei esimest nelja ega viimast kuut käsku. Kristuse uurivad sõnad mõistsid ta hukka, kuid patu tunnistamise asemel püüdis ta seda vabandada. Selmet tunnistada tõde, püüdis ta näidata, kui raske 379 on käsku täita. Nii lootis ta tõrjuda süüdimõistmise ja õigustada end inimeste silmis. Päästja sõnad olid näidanud, et tema küsimus oli asjatu, sest ta suutis sellele ise vastata. Ometi esitas ta järgmise küsimuse, öeldes: “Kes siis on mu ligimene?” Kt 86.8

Taas keeldus Kristus vaidlusse laskumast. Ta vastas küsimusele, osutades sündmusele, mis oli Tema kuulajate mälus alles värske. “Üks inimene,” ütles Ta, “läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha.” Kt 86.9

Teekonnal Jeruusalemmast Jeerikosse pidi rändaja läbi minema Juuda kõrbest. Tee viis läbi metsiku kivise oru, mis kubises röövlitest ja kus toimusid sageli kallaletungid. Seal rünnati rändajat, riisuti talt kõik väärtuslik ja jäeti poolsurnuna tee äärde. Kui ta seal niimoodi lamas, tuli seda teed pidi preester. Ta nägi haavatud ja pekstud meest vereloigus lamamas, kuid jättis kannatanu ilma igasuguse abita. Ta läks “kaarega mööda”. Siis tuli leviit. Tahtes teada, mis oli juhtunud, peatus ta ja vaatas kannatanut. Ta teadis, mida ta oleks pidanud tegema, kuid see polnud meeldiv kohustus. Ta soovis, et poleks seda teed tulnud, nii et ta poleks haavatud meest näinud. Ta veenis end, et see pole üldse tema asi ja ka tema “läks ringiga mööda”. Kt 86.10

Kuid sama teed rändav samaarlane nägi kannatanut ja tegi seda, mida teised olid keeldunud tegemast. Ta teenis haavatud meest õrnuse ja lahkusega. “Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis 380 öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: “Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.” Preester ja leviit pidasid mõlemad end vagaks, kuid samaarlane näitas, et ta oli tõeliselt meelt parandanud. Tema jaoks ei olnud see töö sugugi meeldivam kui preestrile ja leviidile, kuid oma vaimsuse ja tegudega tõestas ta, et on Jumalaga kooskõlas. Kt 86.11

Seda õppetundi andes esitas Kristus Seaduse põhimõtteid otsesel, jõulisel moel, näidates oma kuulajatele, et nad olid nende põhimõtete elluviimise hooletusse jätnud. Tema sõnad olid nii kindlad ja tabavad, et kuulajad ei leidnud võimalust norida. Seadusetundja ei leidnud õppetunnis midagi, mida kritiseerida. Tema eelarvamus Kristuse suhtes oli kadunud. Kuid ta ei olnud veel täielikult võitnud rahvuslikku vastumeelsust, et nimetada samaarlast nimepidi. Kui Kristus küsis: “Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?”, vastas ta: “See, kes tema peale halastas.” Kt 86.12

“Jeesus ütles talle: “Siis mine ja tee sina nõndasamuti.”” Osuta abivajajatele samasugust õrna lahkust. Nii tõestad, et järgid kogu Seadust. Kt 87.1

Suur erinevus juutide ja samaarlaste vahel oli religioosne eriarvamus, küsimus, mis puudutas tõelist Jumala kummardamist. Variserid ei öelnud samaarlaste kohta midagi head, vaid valasid nende peale oma vihaseimad needused. Juutide ja samaarlaste vaheline antipaatia oli nii suur, et Samaaria naisele tundus kummaline, et Kristus temalt juua küsib. “Kuidas?” ütles ta. “Sina, kes oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?” Evangelist lisab: “Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega.” 381 (Jh 4:9) Ja kui juudid olid Kristuse vastu nii mõrvarlikult vihased, et haarasid templis Tema peale viskamiseks kive, ei leidnud nad oma viha väljendamiseks paremaid sõnu kui “Eks meil ole õigus, kui me ütleme, et sina oled samaarlane ja et sinus on kuri vaim?” (Jh 8:48) Ent preester ja leviit jätsid tegemata töö, mille Issand oli nende peale pannud, jättes oma kaasmaalase vihatud ja põlatud samaarlase teenida. Kt 87.2

Samaarlane oli täitnud käsku “Armasta oma ligimest nagu iseennast”, näidates nii, et ta oli õigem kui need, kes teda hukka mõistsid. Oma eluga riskides ravis ta haavatud meest nagu oma venda. See samaarlane kujutab Kristust. Meie Päästja 382 ilmutas meile sellist armastust, millega pole võrdne ükski inimlik armastus. Kui me olime vigastatud ja suremas, oli Temal meist hale meel. Ta ei läinud meist ringiga mööda ega jätnud meid, abituid ja lootusetuid, surema. Ta ei jäänud oma pühasse õnnelikku koju, kus kõik taevased olevused Teda armastasid. Ta nägi meie tungivat vajadust, võttis meie koorma enda peale ja samastas oma huvid inimkonna omadega. Ta suri, et päästa oma vaenlased. Ta palvetas oma tapjate pärast. Oma eeskujule viidates ütles Ta järelkäijatele: “Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!”, (Jh 15:17) “nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” (Jh13:34) Kt 87.3

Preester ja leviit olid käinud templis teenimas ning nende teenistuse oli määranud Jumal ise. Selles teenimistöös osalemine oli suur ja ülev eesõigus ning preester ja leviit tundsid, et kuna neid on nõnda austatud, ei ole võõras kannatanu tee ääres väärt, et nemad teda teeniksid. Nii jätsid nad kasutamata erilise võimaluse, mille Jumal oli neile andnud, et nad saaksid Tema kaastöölistena olla kaasinimestele õnnistuseks. Kt 87.4

Tänapäeval teevad paljud samasuguse vea. Nad jagavad oma kohustused kahte eri klassi. Ühte klassi kuuluvad suured asjad, mida sätestab Jumala Seadus, teine klass koosneb niinimetatud väikestest asjadest, mille puhul eiratakse käsku “Armasta oma ligimest nagu iseennast”. See tööharu on jäetud tujude hooleks, soovide või ajendite meelevalda. Nii rikutakse iseloom ja esitatakse Kristuse religiooni vääralt. Kt 87.5

On neid, kes arvavad, et kannatava inimkonna teenimine alandab nende väärikust. Paljud vaatavad ükskõikselt ja põlgusega neid, kes on oma hingetempli hävitanud. Teised jätavad vaesed hooletusse teistsugusel põhjusel. Nad usuvad, et töötavad Kristuse ürituse nimel, püüdes üles ehitada mingisugust auväärset 383 ettevõtmist. Nad tunnevad, et teevad suurt tööd ega saa vahet pidada, et märgata abivajajate ja rõhutute vajadusi. Pikemas perspektiivis võivad nad oma tähtsa töö käigus vaeseid isegi rõhuda. Nad võivad neid seada rasketesse ja pingutavatesse oludesse, võtta ära nende õigused või jätta nende vajadused hooletusse. Ometi tunnevad nad, et see kõik on õigustatud, kuna nad — nagu nad arvavad — edendavad Kristuse tööd. Kt 87.6

Paljud jätavad kaaskristlase või ligimese abituna halbadesse olukordadesse heitlema. Kuna nad nimetavad end kristlaseks, võib abivajaja arvata, et nad esindavad tundetut ja isekat Kristust. Kuna end Issanda teenijateks nimetavad inimesed ei tee Temaga koostööd, on Jumala armastus, mis peaks neist välja voolama, suurel määral nende kaasinimestelt ära võetud. Palju kiitust ja tänu südameis ja inimhuultelt jääb Jumalal seetõttu saamata. Jumalalt röövitakse au, mis kuulub Talle Tema püha nime tõttu. Talt röövitakse hinged, kelle eest Kristus suri, hinged, keda Ta igatseb tuua elama oma riiki enda lähedusse lõpututeks aegadeks. Kt 87.7

Jumalik tõde avaldab maailmale vähe mõju, kuigi see peaks meie tegevuse kaudu suurt mõju avaldama. Pelgalt religiooni tunnistamist on küllaldaselt, kuid see pole eriti kaalukas. Võime nimetada end Kristuse järelkäijaks, võime väita, et usume iga tõde Jumala Sõnas, aga meie ligimesel pole sellest mingit kasu, kui meie usk ei ole igapäevaellu rakendatud. Meie usutunnistus võib olla kõrge nagu taevas, kuid see ei päästa meid ega meie kaasinimesi, kui me pole kristlased. Õigest eeskujust on maailmale palju enam kasu kui meie usutunnistusest. Kt 87.8

Kristuse tööd saab edendada omakasupüüdmatu tegevusega. Tema huvid on rõhutute ja vaeste huvid. 384 End Kristuse järelkäijaks nimetavate inimeste südameisse on vaja Kristuse õrna kaastunnet, sügavamat armastust nende vastu, keda Kristus nii väga väärtustas, et andis oma elu nende päästmiseks. Need hinged on kallihinnalised, määratult hinnalisemad kui ükskõik missugune annetus, mille võime Jumalale tuua. Kogu energia suunamine näiliselt suurde töösse, jättes samas hooletusse vaesed või juhtides võõrad eksiteele, ei ole teenistus, mis pälviks Tema heakskiidu. Kt 87.9

Hinge pühitsemine Püha Vaimu töö kaudu tähendab Kristuse iseloomu istutamist inimesse. Evangeeliumi religioon on Kristus kogu inimese elus — elav, aktiivne põhimõte. See on Kristuse arm, mis ilmneb iseloomus ja teostub heades tegudes. Evangeeliumi põhimõtteid ei saa lahutada ühestki elu praktilisest osast. Kogu kristlik kogemus ja töö peab peegeldama Kristuse elu. Kt 87.10

Armastus on jumalakartuse alus. Ükskõik missugune on usutunnistus, mitte kellelgi ei ole puhast armastust Jumala vastu, kui tal pole omakasupüüdmatut armastust oma venna vastu. Kuid me ei saa iial seda vaimu endale, püüdes teisi armastada. Meil on vaja südamesse Kristuse armastust. Kui enese mina on sulandunud Kristusesse, voolab armastus välja spontaanselt. Kristliku iseloomu täielikkus on saavutatud siis, kui seestpoolt tuleb pidevalt soov teisi aidata ja õnnistuseks olla, kui taeva päikesepaiste täidab südame ning paistab välja näoilmest. Kt 87.11

Ei ole võimalik, et südames, kus elab Kristus, puudub armastus. Kui me armastame Jumalat, sest Tema armastas meid kõigepealt, siis armastame kõiki, kelle eest Kristus suri. Me ei saa olla ühenduses jumalikuga, kui me ei ole ühenduses inimlikuga, sest Temas, kes istub universumi troonil, on jumalik ja inimlik koos. Kristusega seotud olles oleme seotud oma kaasinimestega 385 armastuse kuldse ahela abil. Siis ilmnevad meie elus Kristuse halastus ja kaastunne. Me ei oota, et abivajajad ja õnnetud meie juurde tuuakse. Pole vaja paluda, et me teiste hädadele kaasa tunneksime. Meie jaoks on abivajajaid ja kannatajaid teenida sama loomulik, nagu oli Kristusel head teha. Kt 88.1

Kus iganes on armastus ja kaastunne, kus iganes sirutub süda teisi õnnistama ja üles tõstma, seal ilmneb Jumala Püha Vaimu töö. Kaugel paganate hulgas on inimesi, kes ei tea midagi Jumala kirjutatud Seadusest, kes pole iial kuulnud Kristuse nime, kuid kes on olnud lahked Tema sulaste vastu, kaitstes neid oma elu hinnaga. Nende teod näitavad jumaliku väe tegutsemist. Püha Vaim on pannud nende südamesse Kristuse armu, mis elavdab nende loomuse ja hariduse kiuste kaastunnet. Tema hinge paistab “valgus, mis valgustab iga inimest” (Jh 1:9) ning see valgus — kui seda tähele pannakse — juhib tema sammud Jumala riiki. Kt 88.2

386 Langenute ülestõstmises ja õnnetute lohutamises ilmneb taeva au. Inimsüdames, kus elab Kristus, avaldub Ta samal moel. Kus iganes tegutseb Kristuse religioon, on see õnnistuseks. Kus iganes see toimib, seal on valgus. Kt 88.3

Jumal ei tunnista mingit erinevust rahvuse, rassi või ühiskonnaklassi põhjal. Tema on kogu inimkonna Looja. Kõik inimesed on üks perekond loomise ja lunastuse kaudu. Kristus tuli, et lõhkuda maha kõik eraldavad müürid, et avada templi kõik osad, nii et igal hingel oleks Jumalale vaba juurdepääs. Tema armastus on nii lai, nii sügav ja nii rikkalik, et see tungib kõikjale. See kisub Saatana haardest vaesed hinged, keda on eksitanud tema pettused. See toob neid Jumala trooni lähedale, mis on ümbritsetud tõotuse vikerkaarega. Kt 88.4

Kristuses ei ole juuti ega kreeklast, orja ega vaba (Gl 3:28). Kõik “on saanud lähedaseks Kristuse vere läbi”. (Ef 2:13) Kt 88.5

Ükskõik missugused on erinevused religioossetes tõekspidamistes — kannatava inimese appihüüdu tuleb kuulda ja sellele tuleb vastata. Seal, kus on religioossete erinevuste pärast vihased tunded, võib isikliku teenimisega palju head teha. Armastav teenimine murrab eelarvamused ja võidab hinged Jumalale. Kt 88.6

Me peame ette aimama teiste muresid, raskusi ja probleeme. Me peame võtma osa nii tähtsate kui ka tähtsusetute, nii rikaste kui ka vaeste rõõmudest ja muredest. “Muidu olete saanud,” ütleb Kristus, “muidu andke!” (Mt 10:8) Kõikjal meie ümber on vaeseid, proovile pandud hingi, kes vajavad kaastundlikke sõnu ja abivalmis tegusid. On leski, kes vajavad kaastunnet ja abi. On orbe, kellesse Kristus käskis oma järelkäijatel suhtuda kui nende hoolde usaldatud varandusse. Liiga sageli minnakse neist hooletult mööda. Nad võivad olla räbalates, tahumatud ja igas mõttes ebameeldivad, kuid ometi on nad Jumala omad. Nad on ostetud 387 kalli hinna eest ja nad on Tema silmis sama väärtuslikud kui meie. Nad on Jumala suure pere liikmed ning kristlased Tema majapidajatena vastutavad nende eest. “Nende hingi,” ütleb Ta, “nõuan ma sinu käest.” Kt 88.7

Patt on halvim asi ning meie peame pakkuma patusele kaastunnet ja abi. Kuid kõigini ei jõua sama teed pidi. Palju on neid, kes peidavad oma hinge nälga. Neid saab suuresti aidata meeldiva sõna või lahke tervitusega. Veel on neid, kel on tõsised vajadused, kuid nad ise ei tea seda. Nad ei mõista hinge kohutavat puudust. Inimesed on nii sügavale pattu langenud, et nad on kaotanud arusaamise igavestest asjadest ja sarnasuse Jumalaga ning nad ei teagi, kas neil on hing, mida päästa, või mitte. Nad ei usu Jumalat ega usalda inimest. Paljudeni neist saab jõuda ainult omakasupüüdmatu lahkusega. Kõigepealt tuleb hoolt kanda nende füüsiliste vajaduste eest. Neid tuleb toita, korrastada ja korralikult riietada. Kui nad näevad sinu omakasupüüdmatu armastuse tõendust, siis on neil lihtsam Kristuse armastusse uskuda. Kt 88.8

Palju on neid, kes eksivad ning tunnevad häbi oma rumaluse pärast. Nad vaatavad oma eksimusi ja vigu ning see viib nad peaaegu meeleheitesse. Me ei tohi neid hingi hooletusse jätta. Kui keegi ujub vastuvoolu, siis veab vool kogu oma jõuga teda tagasi. Siruta siis talle abistav käsi, nagu Vanem Vend sirutas käe uppuvale Peetrusele. Kõnele talle lootusrikkaid sõnu, mis paneksid aluse usaldusele ja ärataksid armastuse. Kt 88.9

Sinu vend, kelle vaim on haige, vajab sind, nagu sina ise vajasid venna armastust. Tal on vaja sellise inimese kogemust, kes on olnud samamoodi nõrk nagu temagi ning kes suudab talle kaasa tunda ja teda aidata. Oma nõrkuse tundmine peaks aitama meil abistada teist tema tõsises hädas. Kt 88.10

388 Me ei tohi iial mööda minna ühestki kannatavast hingest, ilma et püüaksime jagada talle tröösti, millega Jumal meid trööstib. Kt 88.11

Osadus Kristusega, isiklik suhe elava Päästjaga võimaldab mõistusel ja südamel saada võitu madalast olemusest. Räägi rändajale kõikvõimsast käest, mis teda toetab, Kristuse lõputust halastusest, mis talle kaasa tunneb. Ei piisa uskumisest Seadusesse ega jõusse — asjadesse, millel pole kaastunnet ja mis ei kuule iial appihüüdu. Tal on vaja sõbralikku embavat kätt, õrnust täis südant, mida usaldada. Hoia tema meel mõttel, et jumalik ligiolek on alati tema kõrval, jälgides teda kogu aeg kaastundliku armastusega. Palu tal mõelda Isa südamele, mis kurvastab patu pärast, Isa käele, mis on ikka veel välja sirutatud, ning Isa häälele, mis ütleb: “Haaraku ta kinni minu jõust, et ta võiks teha minuga rahu, ja ta saab rahu.” (Js 27:5, KJV) Kt 88.12

Kui sa tegeled selle tööga, siis on sul inimsilmale nähtamatud kaaslased. Taeva inglid olid samaarlase kõrval, kes hoolitses haavatud võõra eest. Inglid taevastest õuedest seisavad kõigi kõrval, kes teevad oma kaasinimesi teenides Jumala tööd. Ja sul on ka Kristuse enda kaasabi. Tema on Taastaja ja kui sa töötad Tema juhtimise all, siis näed suurepäraseid tulemusi. Kt 88.13

Sinu ustavusest selles töös ei sõltu üksnes teiste heaolu, vaid ka sinu enda igavene saatus. Kristus püüab tõsta üles kõiki, kes tahavad olla Tema kaaslased, et me võiksime olla üks Temaga, nagu Tema on üks Isaga. Ta lubab meil puutuda kokku kannatuste ja viletsusega, et võiksime oma isekusest lahti saada. Ta püüab meis arendada oma iseloomuomadusi — kaastunnet, hoolivust ja armastust. Seda teenimistööd vastu võttes astume Tema 389 kooli, et saaksime Jumala õuede jaoks kõlblikuks. Seda tagasi lükates hülgame Tema õpetuse ja valime igavese lahusoleku Temast. Kt 89.1

“Kui sa [...] täidad minu antud kohustust,” ütleb Issand, “annan sulle ligipääsu nende hulgas, kes siin seisavad” (Sk 3:7) — isegi Tema trooni ümbritsevate inglite hulgas. Tehes taevaste olevustega koostööd maa peal, valmistume nende seltskonnaks taevas. “Teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste” (Hb 1:14) — taeva inglid — tervitavad neid, kes on maa peal elanud selleks, et teenida ise, mitte lasta teistel ennast teenida (Mt 20:28). Selles õnnistatud seltskonnas õpime oma igaveseks rõõmuks kõike, mida saab hõlmata küsimusega “Kes siis on mu ligimene?”. Kt 89.2