Kristuse tähendamissõnad

¹⁷ Tähendamissõnadega õpetamine

Kristuse tähendamissõnades kajastub sama põhimõte, mis kogu Tema maapealses ülesandes. Kristus võttis meie olemuse ja elas meie keskel, et me saaksime õppida tundma Tema jumalikku iseloomu ja elu. Jumalikkus ilmnes inimlikkuses, nähtamatu au nähtava inimese kujul. Inimesed said õppida tundmatut tuttava kaudu, taevaseid asju ilmutati maise kaudu — Jumal avaldas end inimkujul. Samasugused on ka Kristuse õpetused: tuttav ja inimestele omane illustreeris tundmatut, maised asjad jumalikke tõdesid. Kt 1.7

Pühakiri ütleb: “Seda kõike rääkis Jeesus rahvahulkadele tähendamissõnades, [...] et läheks täide, mis on üteldud prohveti kaudu: “Ma avan oma suu tähendamissõnadeks, kuulutan, mis on olnud peidus maailma rajamisest peale.”” (Mt 13:34, 35) Loodus oli vaimulike asjade vahendaja — looduse objektid ja kuulajate kogemused seostati kirja pandud tõdedega. Kristuse tähendamissõnad, mis juhivad meid loodusest vaimulikku kuningriiki, 18 on lülid ahelas, mis ühendab inimese Jumalaga ning maa taevaga. Kt 1.8

Loodusest näiteid tuues kõneles Kristus asjadest, mida Ta oli ise loonud ning millel olid Temalt saadud omadused ja võimed. Algses täiuslikkuses olid kõik asjad loodud Jumala mõtete väljendusena. Aadama ja Eeva Eedeni aiakodu oli täis teadmisi Jumalast ja kõikjal ilmnesid jumalikud õpetused. Ümbritsevat vaadeldes omandasid inimesed tarkust ja võtsid selle vastu, sest nad suhtlesid Jumalaga Tema loodu kaudu. Kohe pärast seda, kui esimene inimpaar oli Kõigekõrgema seaduste vastu eksinud, kadus looduse ilmest Jumala palge auhiilgus. Nüüd on maa patu tõttu moonutatud ja rüvetatud. Kuid isegi selles laostunud olekus on looduses säilinud palju ilu. Jumala näitlik õppematerjal ei ole kadunud — kui õigesti aru saada, kõneleb loodus siiani oma Loojast. Kt 1.9

Kristuse päevil olid looduse õppetunnid silmist kaotatud. Inimesed peaaegu ei märganudki enam Jumalat Tema kätetöös. Inimkonna patusus oli tõmmanud loodu selgele palgele varjava katte ning Jumala ilmutamise asemel sai Tema loomingust takistus, mis varjas Jumala. Inimesed on “austanud ja teeninud loodut Looja asemel”. (Rm 1:25) Nõnda on paganad “oma mõtlemistes saanud tühiseks ja nende mõistmatu süda on läinud pimedaks”. (Rm 1:21) Nii oli siis Iisrael asetanud inimeste väljamõeldu Jumala õpetuste asemele. Mitte üksnes looduse objektid, vaid ka pühamuteenistus ja Pühakiri ise — mis kõik on antud selleks, et ilmutada Jumalat — olid niivõrd moonutatud, et neist said hoopis Jumala varjamise vahendid. Kt 1.10

Kristus püüdis kõrvaldada seda, mis tõde varjutas. Ta tuli, et tõmmata kõrvale eesriie, millega patt oli looduse katnud, 19 ja tuua nähtavale jumalik au, mida kogu loodu pidi peegeldama. Tema sõnad andsid nii looduse õppetundidele kui ka Piiblile uue tähenduse ning tõstsid need uuesti esile. Kt 1.11

Jeesus noppis kauni lille ning andis selle lastele ja noorukitele, ning sel ajal, kui nad vaatasid Tema nooruslikku nägu, mis kiirgas Isa palge valgust, andis Ta neile õppetunni: “Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist.” Sellele järgnes kaunis tõotus ja oluline õppetund: “Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised!” Kt 2.1

Need mäejutluse sõnad olid mõeldud ka teistele peale laste ja noorte. Need olid kõneldud rahvahulgale, kelle seas oli mehi ja naisi, kes olid koormatud murede ja hädade ning pettumuse ja kurbusega. Jeesus jätkas: “Ärge siis hakake muretsema, öeldes: “Mis me sööme?” või “Mis me joome?” või “Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate.” Seejärel lausus Jeesus, sirutades oma käed ümbritseva rahvahulga poole: “Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Mt 6:28-33) Kt 2.2

Niiviisi tõlgendas Kristus sõnumit, mille Ta ise oli lilledele ja välja rohule andnud. Ta soovib, et me näeksime seda igas lilles ja rohukõrres. Tema sõnad on tõotused, mis peaksid kinnitama meie usaldust Jumalasse. Kt 2.3

20 Kristuse arusaam tõest oli nii avar, Tema õpetus nii laiahaardeline, et tõe illustreerimiseks kasutati looduse kõiki ilminguid. Vaatepildid, mis iga päev silma jäävad, seostati mingisuguse vaimuliku tõega, nii et loodus oli kaasatud Meistri tähendamissõnade õppetundidesse. Kt 2.4

Oma teenimistöö algusperioodil oli Kristus kõnelenud inimestele nii lihtsate ja arusaadavate sõnadega, et Tema kuulajad pidid taipama tõdesid, mis võisid aidata neil pääseda. Kuid paljudes südametes ei olnud tõde juurdunud ning see kadus sealt kiiresti. “Ma räägin neile tähendamissõnades sellepärast, et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei kuule ega mõista. [...] Sest selle rahva süda on kalestunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja sulevad oma silmad.” (Mt 13:13-15) Kt 2.5

Jeesus soovis panna inimesi tõde otsima. Ta püüdis äratada 21 muretud ning vajutada nende südamesse tõe jäljendi. Tähendamissõnadega õpetamine oli populaarne ning äratas lugupidamist ja tähelepanu mitte üksnes juutide, vaid ka teistest rahvustest inimeste hulgas. Polnud ühtki tõhusamat õpetusmeetodit, mida Jeesus oleks saanud kasutada. Kui Tema kuulajad oleksid soovinud jumalikke asju tundma õppida, siis oleksid nad Tema sõnu mõistnud, sest Ta oli alati valmis siirast otsijat juhendama. Kt 2.6

Pealegi soovis Kristus esitada tõdesid, mida inimesed ei olnud valmis vastu võtma ega isegi mitte mõistma. Ka see oli üks põhjus, miks Ta õpetas neid tähendamissõnadega. Seostades oma õpetusi piltidega elust, kogemustest või loodusest, kindlustas Jeesus kuulajate tähelepanu ja avaldas sügavat muljet nende südamele. Kui inimesed hiljem nägid objekte, millega Jeesus oli oma õpetusi illustreerinud, meenutasid nad jumaliku Õpetaja sõnu. Päästja õpetuste tähtsus sai Pühale Vaimule avatud mõistusele üha enam arusaadavaks. Mõistatused said selgemaks ning see, mida oli olnud raske taibata, muutus enesestmõistetavaks. Kt 2.7

Jeesus püüdis leida tee igasse südamesse. Mitmekesiseid näiteid kasutades ei esitanud Ta üksnes tõde selle mitmesugusel kujul, vaid pöördus ka erinevate kuulajate poole. Igapäevasest elust võetud kujundid äratasid huvi. Mitte keegi Päästja kuulajatest 22 ei tundnud end hüljatu või unustatuna. Ka kõige tähtsusetumad, kõige patusemad kuulsid Tema õpetavat häält, mis kõneles neile kaastundlikult ja õrnalt. Kt 2.8

Jeesusel oli veel üks põhjus tähendamissõnadega õpetamiseks. Tema ümber kogunenud rahva hulgas oli preestreid ja rabisid, kirjatundjaid ja vanemaid, Heroodese käsilasi ja valitsusametnikke — maailma armastavaid, vagatsevaid, ambitsioonikaid mehi —, kes tahtsid üle kõige leida midagi, milles Teda süüdistada. Salakuulajad käisid Jeesuse järel iga päev, püüdes Ta huultelt tabada midagi, mille alusel Teda süüdi mõista, ja vaigistada igaveseks See, kes nende arvates kogu maailma enda poole pööras. Lunastaja mõistis nende meeste olemust ning esitas tõde niisugusel moel, et nad ei leidnud Tema Sanhedrini ette viimiseks midagi. Tähendamissõnades noomis Jeesus kõrgetel ametikohtadel olevate isikute silmakirjalikkust ja õelaid tegusid ning rüütas tõe kujundlikus keeles nii nutikalt, et kui see oleks otse hukkamõistuna välja öeldud, siis ei oleks Tema sõnu kuulatud ja Tema teenimistöö oleks viivitamatult lõpetatud. Ent samal ajal, kui Ta põikles salakuulajate eest kõrvale, avaldas Ta tõde nii selgelt, et siirad südamed said Tema õppetundidest kasu. Jumalik tarkus ning piiritu arm muudeti Jumala loodu näitel lihtsaks ja arusaadavaks. Looduse ja elukogemuste kaudu õpetas Jeesus inimesi Jumalat tundma. “Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule.” (Rm 1:20) Kt 2.9

Tähendamissõnadega õpetamine näitab, missugune on tõeline kõrgem haridus. Kristus oleks võinud avada inimestele teaduse sügavaimad tõed. Ta oleks võinud avaldada saladused, mille uurimine ja millesse süüvimine on nõudnud sajanditepikkust rasket tööd. Ta võinuks anda teadusharudele soovitusi, mis oleksid 23 pakkunud mõtteainet ja stiimulit leiutamiseks kuni aegade lõpuni. Kuid Ta ei teinud seda. Ta ei öelnud midagi selleks, et rahuldada uudishimu või auahneid püüdlusi ilmaliku suuruse järele. Kõigis oma õpetustes lähendas Kristus inimese mõistust Looja lõpmatule mõistusele. Ta ei suunanud kedagi uurima inimlikke teooriaid Jumalast, Tema Sõnast või Tema tegudest. Ta õpetas neid märkama Jumalat nii, nagu Ta end oma tegudes, Sõnas ja ettenägelikus hoolitsuses avaldab. Kt 2.10

Kristus ei pakkunud abstraktseid teooriaid, vaid seda, mis on oluline iseloomu kasvatamiseks, seda, mis annab inimesele võime Jumalat tundma õppida ning head teha. Ta rääkis inimestele tõdesid selle kohta, kuidas elada ja igavikku jõuda. Kt 2.11

Kristus oli see, kes korraldas Iisraeli haridust. Jumala käskude ja seadlustega seoses ütles Ta: “Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama 24 heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele.” (5Ms 6:7-9) Oma õpetustega näitas Jeesus, kuidas seda käsku tuleb täita — kuidas saab Jumala riigi seadusi ja põhimõtteid esitada nii, et avalduks nende ilu ja väärtus. Kui Issand kasvatas Iisraeli rahvast oma eriliseks esindajaks, andis Ta neile kodu mägede ja orgude keskel. Koduses elus ja vaimulikus teenistuses puutusid nad pidevalt kokku looduse ja Jumala Sõnaga. Selleks õpetas Kristus oma jüngreid järve ääres, mäeveerul, põldudel ja metsasaludes, kus nad nägid loodust, millega Ta õpetusi näitlikustas. Ja kui nad Kristuselt õppisid, rakendasid nad oma teadmised koos Temaga praktikasse. Kt 2.12

Nii saame loodu kaudu Loojaga tuttavaks. Loodus on suurepärane õpperaamat, mida meil tuleb koos Pühakirjaga kasutada selleks, et õpetada teistele Jumala iseloomu ning juhtida kadunud lambad tagasi tarasse. Kui Jumala kätetööd uuritakse, toob Püha Vaim meeltesse veendumuse, mis ei ole loogilise arutluse tulemus, aga kui mõistus ei ole liiga nüri Jumala tundmiseks, silmad liiga tuhmid Tema nägemiseks, kõrvad liiga kurdid Tema hääle kuulmiseks, siis taibatakse asjade sügavamat tähendust ja kirjutatud Sõna vaimulikud tõed vajutatakse südamesse. Kt 3.1

Loodusest võetud õppetundide lihtsus ja ehedus annab neile ülima väärtuse. Kõigil on vaja sellest allikast pärinevat õpetust. Looduse ilu juhib iseenesest hinge eemale patust ja ilmalikest asjadest ning suunab puhtuse, rahu ja Jumala poole. ²⁵ Liiga sageli on õpilaste mõistus hõivatud inimeste teooriate ja spekulatsioonidega, mida ekslikult nimetatakse teaduseks ja filosoofiaks. Noored tuleb viia lähedasse ühendusse loodusega. Nad peavad teada saama, et loodusel ja kristlusel on sama Jumal. Õpetagem neid nägema looduse ja vaimulike asjade kooskõla. Olgu kõik, mida nende silmad näevad või käed katsuvad, õppetunniks iseloomu kujundamisel. Nii tugevdatakse vaimujõudu, areneb iseloom ja kogu elu muutub õilsamaks. Kristuse eesmärk tähendamissõnadega õpetamisel oli otseses seoses hingamispäeva eesmärgiga. Jumal andis inimestele oma loova väe mälestusmärgi, et nad märkaksid Teda Tema kätetöös. Hingamispäev pakub meile võimalust näha loomistöös Looja au. Ja 26 kuna see on Tema soov, siis sidus Jeesus oma kallihinnalised õpetused looduse iluga. Eelkõige just pühal rahupäeval peaksime uurima sõnumit, mille Jumal on meie jaoks loodusesse kirjutanud. Meil tuleks mõtelda Lunastaja tähendamissõnadele seal, kus Ta neid kõneles — põldudel ja metsasaludes, lageda taeva all, rohu ja lillede keskel. Kui me läheme loodusesse, muudab Kristus oma ligioleku tõeliseks ning räägib meie südamele oma rahust ja armastusest. Kt 3.2

Kristus ei sidunud oma õpetusi üksnes rahupäevaga, vaid ka raske töönädalaga. Tal oli tarkusesõnu selle kohta, kes põldu haris ja seemet külvas. Põlluharimise ja külvamise, istutamise ja saagi koristamise kaudu õpetab Ta meid nägema pilti oma armutööst inimsüdames. Nii soovib Ta, et me igas töö aspektis ja kõiges eluga seonduvas leiaksime jumaliku tõe õppetunni. Siis ei täida igapäevane raske töö enam meie meeli ega pane 27 meid Jumalat unustama; selle asemel meenutab see meile hoopis meie Loojat ja Lunastajat. Mõte Jumalast kulgeb kuldse niidina läbi kõigi meie koduste toimingute ja tööde. Tema palge au kiirgab meie jaoks taas looduse ilmel. Me õpime üha uusi taevase tõe õppetunde ning kasvame Tema puhtuse sarnasuses. Nii oleme kõik “Issanda õpilased” ja püsime selles, milles meid on kutsutud (Js 54:13; 1Kr 7:24). Kt 3.3