Suur Võitlus

PEATÜKK 13—MADALMAAD JA SKANDINAAVIA

Madalmaades kutsus paavstlik türannia juba väga varakult esile resoluutse protesti. Seitsesada aastat enne Lutheri aega tõstsid kaks piiskoppi, kes olid äsja käinud saatkonna koosseisus Roomas ja õppinud seal tundma “püha tooli” tõelist olemust, Kooma kõrgeima autoriteedi vastu julgeid süüdistusi: “Jumal on andnud oma kogudusele, oma kuningannale ja pruudile, oma laste õilsaks ja igaveseks pärandiks pruudikingi, mis on hävimatu ja hukkumatu. Ta on andnud talle igavese krooni ja valitsuskepi... Kõik need õnnistused oled sa varga kombel endale röövinud! Sa istud ise templis nagu Jumal. Lammastele karjaseks olemise asemel on sinust saanud hunt... sa tahad meid panna uskuma, et oled ülempiiskop, kuid tegelikult oled türann... Selle asemel, et olla sulaste sulane, nagu sa end ise nimetad, püüad sa olla isandate isand... Sa paned inimesi halvustama Jumala käske... Püha Vaim on kõikide kirikute ülesehitaja kogu maailmas. ... Meie Jumala linn, mille elanikud me oleme, läbib kõik taevad, ja see on suurem kui linn, mida pühad prohvetid nimetavad Baabüloniks, ja mis peab end jumalikuks ning hoopleb sellega, et tema tarkus on igavene. Ja lõpuks hoopleb täiesti alusetult sellega, et ta ei ole iial eksinud ega võigi eksida!” (Gerald Brandt, “History of the Reformation in and About the Low Countries”, kd. 1, gk. 6.) SV 174.1

Selle protesti järelkajana tõusis erinevatel sajanditel üles õpetajaid, kes juba tollal käisid läbi paljusid maid ja said tuntuks mitmete nimede all. Need mehed peegeldasid valdeslastest misjonäride iseloomu ja levitasid evangeeliumi kõikjal. Nad jõudsid ka Madalmaadesse, kus nende õpetused levisid küresti. Nad tõlkisid valdeslaste Piibli hollandi keelde. “See raamat on üle kõigi raamatute, mitte naljad, väljamõeldised ja pettus, vaid tõe sõnad. Tõepoolest leidub Pühakirjas ka raskestimõistetavaid kohti, kuid neiski võib kergesti avastada hea ja püha sisu ja ilu.” (Samas, kd. 1, lk. 14.) Nii kirjutasid kaheteistkümnendal sajandil vana usu sõbrad. SV 174.2

Peagi pärast seda puhkes Rooma vaen, kuid kesk tuleriitu ja piinamisi kasvas nende usklike arv, kes veendunult väitsid, et Piibel on usu ainus eksimatu autoriteet ja et “ühelegi inimesele ei peaks usku peale sunnitama, vaid neid peaks võitma jutlustamise kaudu.” (Martyn, kd. 2, lk. 87.) SV 175.1

Lutheri õpetused leidsid Madalmaades soodsa pinnase ning kasvatasid tõsiseid ja ustavaid mehi, kes asusid evangeeliumi kuulutama. Ühest Hollandi provintsist pärines Menno Simons, kes oli küll koolitatud rooma-katoliiklaseks ning ordineeritud preestriks, kuid ei teadnud Piiblist midagi. Tegelikult ta isegi ei tahtnud seda lugeda, kuna ta kartis, et see avaldab talle ketserlikku mõju. Kui Menno Simons hakkas kahtlema leiva ja viina Kristuse ihuks ja vereks muutumise õpetuses, pidas ta seda Saatana kiusatuseks ning püüdis kahtlustest vabaneda palve ja pihtimise läbi, kuid asjatult. Seejärel püüdis ta igasugustesse ettevõtmistesse sukeldumisega vaigistada oma südametunnistuse süüdistavat häält, ent kasutult. Mõne aja pärast hakkas noor mees uurima Uut Tes-tamenti. See koos Lutheri kirjutistega mõjustas Simonsit reformeeritud usku vastu võtma. Pisut aega hiljem nägi ta, kuidas naaberkülas raiuti ühel mehel pea maha sellepärast, et ta lasi end ümber ristida. See sündmus ajendas teda uurima lasteristimise küsimust. Pühakirjas ei leidunud selle kohta ainsatki viidet, küll aga rõhutati ristimise tingimusena kahetsust ja usku. SV 175.2

Menno eemaldus rooma-katoliku kirikust ja pühendas oma elu tõdede õpetamisele, mis ta ise oli vastu võtnud. Niihästi Saksamaal kui ka Madalmaades moodustusid tollal fanaatikute grupid, kes kaitsesid absurdseid ja mässuleõhutavaid õpetusi ning asusid vägivalla ja vastuhaku teele. Menno mõistis sellise liikumise paratamatut lõpptulemust ning astus seepärast energiliselt vastu väärõpetustele ja fanaatikute metsikutele tegevusplaanidele. Paljud neist, keda fanaatikute ideed olid kaasa haaranud, loobusid Simonsi üleskutsete peale mässulisest suunast. Samuti leidus ümbruskonnas mitmeid valdeslaste töö tulemusel pöördunud kristlasi. Selliste rahvagruppide keskel töötas Menno Simons suure andumuse ja innuga. SV 175.3

Kakskümmend viis aastat reisis ta koos naise ja lastega ringi ning talus raskusi ja puudust. Sageli oli ta elu otseselt ohus. Ta käis risti ja põiki läbi Madalmaad ja Põhja-Saksamaa ning töötas peamiselt alamrahva hulgas, kuigi tema mõju oli laiem. Loomult kõneosav ehkki vähese haridusega, oli ta mees täis kõikumatut ausust, lahkust, otsekohesust ja tõelist vagadust. Kuna ta elas läbi kõike seda, mida õpetas võitis ta inimeste usalduse. Tema järelkäijad, keda pillutati laiali ja rõhuti, pidid kannatama palju selle tõttu, et neid aeti segi Münzeri fanaatiliste pooldajatega. Ometi pöördus tema töö tagajärjel suur hulk inimesi. SV 176.1

Mitte kusagil ei võetud reformeeritud õpetusi nii üldiselt vastu kui Madalmaades, kuid vähestes maades pidid tõe pooldajad taluma nii kohutavaid tagakiusamisi. Saksamaal oli Karl V pannud reformatsiooni vande alla ning oleks heameelega kõik selle pooldajad tuleriidale saatnud, kuid vürstid piirasid tema türanniat. Madalmaades oli Karli võim suurem ja ediktid, mis põhjustasid tagakiusamisi, järgnesid kiiresti üksteisele. Piibli lugemist, selle kuulamist, isegi selle üle kõnelemist loeti üleastumiseks, millele järgnes tuleriit. Jumala palumine salajas, kujude kummardamisest hoidumine ja vaimulike laulude laulmine vääris samuti surma. Ka need, kes ütlesid oma eksitustest lahti, tuli surmata. Mehed tapeti mõõgaga, naised maeti elusalt. Tuhanded hukkusid Karli ja Philipp II valitsuse ajal. SV 176.2

Kord toodi inkvisiitorite ette perekond, keda süüdistati missast eemalejäämises ja koduses jumalateenistuses. Kui pereliikmeilt uuriti, millega nad seal salaja tegelevad, vastas noorim poeg: “Me langeme põlvili ja palume, et Jumal võiks meie mõistust valgustada ja meie patud andestada; me palume oma valitseja eest, et tema valitsus oleks edukas ja tema elu õnnelik; me palume riigiametnike eest, et Jumal kaitseks neid!” (Wylie, kd. 18, ptk. 6.) Mõned kohtunikest olid sügavalt liigutatud, ent siiski mõisteti isa ja üks poeg tuleriidale. SV 176.3

Tagakiusajate raev oli võrdeline märtrite usuga. Mitte ainult mehed, vaid ka naised ja neiud näitasid üles kohkumatut julgust. “Naised seisid tuleriida kõrval, kui mehed leekides kannatasid ja sosistasid lohutussõnu või laulsid julgustamiseks vaimulikke laule.” “Noored neiud heitsid elusalt hauda nii nagu heidaksid puhkama oma magamiskambrisse. Enne kui nad astusid üles tapalavale või tuleriidale, panid nad selga oma kaunimad riided nagu läheksid nad laulatu- sele.” (Samas, kd. 18, ptk. 6.) SV 176.4

Nagu noil päevil, mil paganlus oli püüdnud hävitada evangeeliumi, nii oli ka nüüd kristlaste veri seemneks. (Vt. Ter~ tullianus, “Apology” par. 50.) Tagakiusamise tulemuseks oli tõetunnistajate arvu pidev kasv. Inimeste võitmatust meelekindlusest hullunud monarh jätkas aastate jooksul oma õelat tööd, kuid asjatult. Suursuguse Oranje Wilhelmi juhtimisel teostatud riigipööre andis Hollandile viimaks vabaduse Ju-malat teenida. SV 177.1

Piemonti mägedel, Prantsusmaa tasandikel ja Holland: randadel märgistas evangeelium võidukäiku oma järelkäijate verega, kuid Põhjamaadesse levis ta rahulikumal teel. Koju pöördunud Wittenbergi üliõpilased tõid reformeeritud usu Skandinaaviamaadesse. Valgust levitati ka Lutheri kirjutiste kaudu. Lihtsad ja tugevad põhjamaa inimesed pöördusid ära rooma-katoliku kiriku rikutusest, toredusest ja ebausust ning võtsid omaks Piibli puhtad, lihtsad ja eluandvad tõed. SV 177.2

Tausen, Taani reformaator, oli talumehe poeg. Juba lapsepõlves paistis see poiss silma mõistuse teravuse poolest. Ta janunes hariduse järele, kuid kuna vaesus ei võimaldanud vanematel poega kooli saata, pöördus ta kloostrisse. Seal võitis ta oma elupuhtuse, usinuse ja ustavusega kloostriülema poolehoiu, Kuna poiss näis olevat üpris andekas ning tõotas tulevikupäevadel head teenistust kiriku heaks, otsustati anda talle haridus mõnes Saksamaa või Madalmaa ülikoolis. Noorel üliõpilasel lubati ise valida endale kool, ainsal tingimusel, et ta ei lähe Wittenbergi. “Kiriku õpetlast ei pidanud ohustama ketserluse mürk,” selgitasid seda nõudmist mungad. SV 177.3

Tausen läks Kölni, mis oli siis ja on ka nüüd üheks katoliikluse kantsiks, kuid skolastikute müstitsism muutus noorukile peagi vastikuks. Just sel ajal juhtusid talle pihku mõned Lutheri kirjutised. Ta luges neid imetluse ja vaimustusega ning soovis tuliselt saada reformaatori õpilaseks. Nii toimides oli oht pälvida kloostriülema meelepaha ja kaotada temalt saadav toetussumma, kuid Tausen langetas ikkagi otsuse Wittenbergi kasuks ja varsti kanti tema nimi Wettenbergi üliõpilaste nimestikku. SV 177.4

Mõne aja pärast Taani tagasi tulnud, siirdus Tausen jällegi oma kloostrisse. Keegi ei kahtlustanud teda luterluses. Ta ei kõnelnud oma meelemuutusest, vaid püüdis kaaslastes eelarvamusi äratamata juhtida neid puhtamale usule ja pü- hamale elule. Ta avas Piibli ja selgitas selle tõelist tähendust ning kuulutas neile Kristust kui patuste õigust ja ainust pääsemise lootust. Suur oli kloostri abiülema raev, kui ta mõistis, et nooruk, kellest ta oli lootnud koolitada roomakatoliku usu kaitsjat, õpetas ketserlust. Otsekohe viidi Tausen üle teise kloostrisse ning suleti üksikkongi range järel-valve alla. SV 177.5

Uue järelevaataja suureks õuduseks kuulutasid mitmed mungad end varsti protestantideks. Läbi kongi trellide oli Tausen oma kaaslastele andnud edasi tõe tundmist. Kui Taani pühadel isadel oleks olnud kogemusi ketserite kohtlemisel, poleks Tauseni häält enam iialgi kuuldud, kuid selle asemel, et noormees mõnda maa-alusesse vangikongi aheldada, heitsid nad ta kloostrist välja. Nii oli reformaator nende kontrolli alt väljas. Äsja ilmunud kuninglik käskkiri pakkus kaitset neile, kes õpetasid uut õpetust. Tausen hakkas jutlustama. Kirikud avati talle ja rahvas tungles kuulama. Leidus ka teisi, kes kuulutasid Jumala Sõna. Taani keelde tõlgiti Uus Testament. Huvi selle vastu oli suur. Paavstlaste jõupingutused seda tööd maha suruda põhjustasid hoopis selle laienemist ning varsti oli Taanimaa võtnud vastu reformeeritud usu, SV 178.1

Ka Rootsi noored mehed, kes olid joonud Wittenbergi allikast, tõid oma kaasmaalastele eluvett. Kaks Rootsi reformatsiooni juhti, Orebro sepa pojad Olaf ja Laurentius Petri kes olid õppinud Lutheri ja Melanchtoni juhendamisel, kuulutasid usinalt tõdesid, mida nad ise olid omandanud. Sarnaselt suurele reformaatorile äratas Olaf inimesi oma innukuse ja kõneosavusega, kuna Laurentius seevastu oli nagu Melanchtongi hea haridusega, mõtlik ja vaikne. Mõlemad olid tõeliselt vagad, kõrgete teoloogiliste teadmistega mehed, kes esitasid tõde kohkumatu julgusega. Loomulikult ei puudunud ka paavstlik vastuseis. Katoliku preestrid ässitasid tagant harimatuid ja ebausklikke inimesi. Sageli tungis märatsev rahvahulk Olaf Petrile kallale ja mitmel korral pääses ta vaevu eluga. Kuningas oli reformaatorite suhtes siiski heatahtlikult meelestatud ja kaitses neid. SV 178.2

Rooma-katoliku kiriku võimu all olid inimesed vajunud sügavale pahedesse ja kurvameelsusse. Nad olid ilma Pühakirjata ja kuna usk koosnes ainuüksi sümbolitest ja tseremooniatest, mis ei valgustanud vaimu, pöördusid nad tagasi esivanemate paganlike kommete poole. Rahvas oli jagunenud võitlevateks kildkondadeks. Lakkamatud omavahelised tülid suurendasid viletsust veelgi. Kuningas lootis reformatsioon] abiga uuendada nii riiki kui kirikut ja tervitas seepärast rõõmuga neid võimekaid abilisi, kes võitlesid samuti roomakatoliku võimu vastu. SV 178.3

Rootsi kuninga ja juhtivate meeste juuresolekul kaitses Olaf Petri osavalt reformeeritud usu õpetusi rooma-katoliku võimumeeste väidete vastu. Ta selgitas, et usuisade õpetusi tuleb võtta vastu ainult siis, kui need on kooskõlas Pühakirjaga, kuna usu alus on esitatud Piiblis nii selgel ja lihtsal viisil, et igaüks võib seda mõista. Kristus ütles: “Minu õpetus ei ole minu oma, vaid selle, kes mind on läkitanud.” (Joh. 7, 16.) Ka Paulus väitis, et kui ta peaks kuulutama mingit muud evangeeliumi, kui seda, mida ta oli saanud, olgu ta neetud. (Gal. 1, 8). “Kuidas siis,” küsis reformaator, “võivad mingisugused teised inimesed kehtestada dogmasid nagu neile meeldib ning suruda neid peale kui pääsemiseks vajalikke?” (Wylie, kd. 10, ptk. 4.) Olaf Petri näitas, et kiriku määrustel polnud vähimatki autoriteeti sel juhul, kui nad olid vastuolus Jumala käskudega. Ta tcetas suurt protestantlikku põhimõtet: “Piibel ja ainult Piibel on usu ja elu juhtnöör.” SV 179.1

Ehkki see võitlus toimus suhteliselt märkamatul näitelaval, kõneleb toimunu ometi sellest, millised inimesed moodustasid reformaatorite armee. Nad ei olnud harimatud, sektantlikud, käratsevad võitlejad — kaugel sellest! Nad olid mehed, kes uurisid Jumala Sõna ja teadsid hästi, kuidas käsitseda relvi, millega varustas neid Piibli relvaladu. Õpetatuse poolest olid nad kaugel ees oma ajast. Kui piirdume usupuhastusest kõneldes ainult selliste hiilgavate keskustega nagu Wittenberg ja Zürich ning selliste silmapaistvate nimedega nagu Luther, Melanchton, Zwingli ja Ökolampadius, siis võidakse meile öelda, et need olid liikumise juhid ja on loomulik oodata neilt tohutut vaimujõudu ja hiiglaslikke saavutusi, kuid et väiksemad mehed ei olnud nende sarnased. Kui nii, siis pöörakem tähelepanu väljapaistmatule tegevusele Rootsis, tagasihoidlikele nimedele — Olaf ja Laurentius Petrile, õpetajatelt õpilastele. Mida me näeme? Näeme õpetlasi ja teolooge, mehi, kes täielikult valdasid kogu evangeelse tõe süsteemi, kes võitsid ülekaalukalt skolastikuid ja rooma-katoliku kiriku prelaate.” (Samas, kd. 10, ptk. 4.) SV 179.2

Selle dispuudi tulemusena võttis Rootsi kuningas vastu protestantliku usu ja pisut hiljem kuulutas rahvuslik kontsiil sellele oma poolehoidu. Laurentius Andrae oli tõlkinud Uue Testamendi rootsi keelde ja kuninga soovil tõlkis nüüd Laurentius Petri kogu Piibli. Nii sai Rootsi rahvas esimest korda Jumala Sõna oma emakeeles. Riigipäev käskis kirikuõpetajatel kogu kuningriigis seletada Pühakirja ja õpetada lastele lugemist koolis Piibli järgi. SV 179.3

Nii peletas evangeeliumi õnnistusrikas valgus järjekindlalt eemale harimatuse ja ebausu pimedust. Rooma rõhumisest vabanenuna muutus rahvas tugevamaks ja suuremaks kui ei iial varem. Rootsi sai üheks protestantismi kantsiks. Sajand hiljem, usuvabaduse kõige kibedama surmaohu ajal, tuli see väike ja seni nõrk rahvas, kes ainsana Euroopas julges ulatada abistava käe, appi Saksamaale kohutavas Kolmekümneaastases sõjas. Näis, et Rooma heidab jälle kogu PõhjaEuroopa oma türannia alla, kuid Rootsi sõjaväe kaudu suutis Saksamaa takistada paavstluse edukäiku, saavutada õigus protestantidele — niihästi kalvinistidele kui ka luterlastele, ja taastada südametunnistuse vabadus maades, kus reformatsiooni oli vastu võetud. SV 180.1